Naissaarel on kolm tähistatud matkarada, mis sobivad nii loodushuvilisele, ajaloolõbujale kui ka perega matkajale. Kõiki radasid saab läbida jalgsi või rattaga ning igaüks neist avab saare täiesti erinevas valguses.
Praktiline nõuanne: Naissaar on nii suur, et ühel päeval tervet saart läbi käia on keeruline. Soovitame kas valida üks rada ja süveneda – nii jõuad kõike rahulikus tempos nautida – või jääda saarele ööseks ja avastada mitut rada kahe päeva jooksul. Naissaar hommikuses udus ja õhtuses loojanguvalguses on omaette elamus!
Lõunarada – 13 km | Soovitame peredele ja algajatele
Lõunarada on neist kolmest kõige mitmekesisem ja lugude poolest rikkam. Rada on tähistatud siniste ruutudega ning kulgeb mööda idarannikut, viies läbi saare ajalooliselt huvitavaimate paikade.
Rada algab Noodamajarannast, kus mereerosiooni mõjul on tekkinud põnev astanguline kaldaäär. Noodamajaranna nimi tuleb siin harrastatud noodapüügist – igal neljal majapidamisel oli oma noodakuur ja ühine kaluriühistu. Kaldaäär mureneb aeglaselt mere poole, tekitades vaheldusrikka maastiku.
Sealt viib tee Hülgekari ehk Hülkari juurde – saare kaunimate randade juurde, kus tuul ja lained on kuhjutanud laialdasi liivaluiteid. Hülkari oli vanasti parim paik hüljeste küttimiseks – sellest ka nimi. Krimmi sõja ajal rajati luidete taha skorbuuti surnud prantsuse meremeestele väike kalmistu. Täna on Hülgekari üks saare meeldejäävamaid paiku – lai liivarand, tuule poolt kujundatud luited ja Tallinna siluett horisondil.
Edasi jõuab Männiku külla – 1950ndatel nõukogude sõjaväe poolt rajatud kasarmulinnakusse, mis on ühendatud sadamaga kitsarööpmelise raudteega. Külas paikneb üks saare suurimaid rändrahne – Männiku kivi ümbermõõduga 25,4 meetrit. Siin asuvad ka saare kohvik, kõrts ja militaarmuuseum.
Lõunaosas jõuad Lõunakülla (Suurküla) – kunagisse saare suurimasse rannarootsi-eesti segakülasse, mille kõrgaeg jäi 19. sajandisse. Küla lähedal kerkib Tähtkants Vallimäel – tähefordi muldkindlustus, mille Peeter Suur kavandasid, kuid mis valmis alles pärast tema surma. Kants ehitati vanade rootsi kaitserajatiste peale ning selle kraavid ja vallid on tänaseni hästi nähtavad.
Lõunaraja üks emotsionaalsemaid peatuskohti on Sepa talu – siin sündis 1879. aastal maailmakuulus optik ja teleskoobiehitaja Bernhard Schmidt, kes konstrueeris oma nime kandva teleskoopi kasutades ainult vasakut kätt, olles parema lapsena kaotanud. Talu kuulub täna dirigent Tõnu Kaljustele, kes korraldab siin kontserte Omari aidas.
Keskrada – 11 km | Looduse ja ajaloo segu
Keskrada on tähistatud roheliste ruutudega ning kulgeb saare südame kaudu, kus vahelduvad männiluited, põlised okasmetsad, soised nõod ja militaarajastust pärit varemed. See rada sobib hästi neile, kes soovivad loodusmatka koos põnevate ajalooliste peatuspunktidega.
Rada algab männiluidetelt – kitsalt luidetevööndilt, kus kasvab männikasvustega rikas sambliku- ja samblarohke kasvukoht. Sealt jõuab Taani Kuninga Aeda (Lehtmetsa) – endisele heinamaale ja külapeokohale, kus kasvab saare rikkaim alismets. Lehtmetsas paikneb kaitsealune Lehtmetsa rändrahn (10,3 × 7,4 × 3,3 m). Kohaga seostub legend, mille järgi Taani kuningas saatis oma halva käitumisega tütre saarele elama.
Keskraja tõmbenumber on Kunila mägi – saare kõrgeim punkt kõrgusega 27–29,5 meetrit. Kunila männik oli kunagi oluline meresõidumajakas, mistõttu keelati saartel raiumine juba 1297. aastal Taani kuninga Erik IV Menvedi käsuga – seda peetaksegi Eesti looduskaitse algusaastaks. Kunila männik põletati Krimmi sõja käigus 1854. aastal ning mägi on täna kaetud madalama männikasvustikuga.
Rada viib edasi Suursoo ja Kunila soo kaudu – üle 30 soofragmendi hulgast on need ühed suurimad. Naissaare sood on arenenud ligi 5000 aasta jooksul ja on Eesti põhjapoolseimad. Teel näeb ka Põlendikukivi – kaitsealune rapakivi rändrahn (9,8 × 6,7 × 6,0 m), mis sai oma nime Krimmi sõja ajal, kui ümbritsev mets põles ja rahnus tekkisid kuumusest praod.
Rada läbib ka nõukogudeaegse miiniladude ala – ligi 20 hektarit, mida ümbritseb mitmekordne traataed. Meremiinide koostetehas rajati 1950ndatel ning raudtee ehitati ümber selle teenindamiseks. Alal on näha veel miiniplatvorme ja -laod.
Militaarrada ehk Põhjarada – 10 km | Ajaloohuvilisele
Militaarrada on tähistatud punaste ruutudega ning on seiklushuvilise unistus – see viib läbi Naissaare militaarajaloo kõige põnevama kihistuse, pakkudes ühel rajal terve sajandi jagu kaitseehitisi.
Rada algab Haldja külas endise ohvitserikasiino juures. Kasiino põles Esimese maailmasõja ajal maha ja taastati 1924. aastal – nõukogude perioodil kasutati hoonet kasarmu ja staabihoonena. Küla tuntakse rahvasuus ka Kasiinokülana.
Sealt kulgeb rada mööda Savikallast – üle seitsme meetri kõrget sinaka saviga kaldaäärda, mis mereerosiooni tõttu aeglaselt mureneb ja pakub silmale huvitava geoloogilise vaatepildi.
Teel ootab Eesti patarei nr 5 – rajatud 1919. aastal juba iseseisvas Eesti Vabariigis, katmaks tulesektorit Naissaare ja Aegna vahel. Veidi edasi jõuad 1963. aastal ehitatud rakethibaasi juurde, mis oli omal ajal varustatud parima tolleaegse tehnikaga ja nõudis eriliselt ranget kaitset.
Põhjaraja suurimad vaatamisväärsused on Peeter Suure merekindluse patareid. Patarei 10B on saare muljetavaldavaim rajatis – algne kahurialus oli kavandatud 14-meetrise kahuritouga, mürsk kaalus 500 kg ja laskekaugus ulatus kuni 30 kilomeetrini. Täna on patarei tühi betoonkoloss, kuid selle mastaap räägib ise enda eest – kolmekorruseline 15-meetrine komandopunkt oli kõrgeim rajatis kogu merekindluses ning kõik hooned ühendas maa-alune betoontunnel. Patarei 10A koosnes kahest soomustornialusest, mida ühendas 200-meetrine liivavall – selle taastamise kallal töötab praegu Eesti Meremuuseum Nargen Nord muuseumikeskuse raames. Patarei nr 9 on massiivne monoliitne betoonrajatis soomusturni suurtükkidega.
Rada tipneb saare põhjatipus Virbi otsas, kus kerkib 1960. aastal ehitatud 45-meetrine kaheksanurkne tuletorn. Torni tipust paistab hea ilmaga kätte Soome rannik – see on üks saare ilusamaid vaatepunkte ja väärt iga trepiastme.
Lõkkekohad ja telkimine
Kuna Naissaar on looduspark, on lõkke tegemine ja telkimine lubatud ainult selleks ettenähtud kohtades. Väljaspool ametlikke alasid on lõkke tegemine ja ööbimine keelatud.
Telkimisala asub sadama vahetus läheduses liivase pinnaga männimetsa vahel – see on ainus ametlik telkimiskoht saarel vastavalt looduspargi kaitse-eeskirjale. Lõkkekohtade paigutus võimaldab privaatset äraolemist ning telkimisala juures on kaunis ujumisrand. Väikelastega tasub olla tähelepanelik – meri läheb kiiresti sügavaks.
Hülgekari grillimiskoht on teine võimalus lõket teha – rahulik ja looduslähene koht saare lõunatipus, saare parimate randade kõrval.
Hea külastaja tava Naissaare looduspargis
Naissaar on ainulaadne looduspark ja elav kogukond. Et saar püsiks ka tulevikus rahuliku, puhta ja elujõulisena, palume järgida mõnda lihtsat, kuid olulist põhimõtet.
Avasta loodust ja saare rütmi austades Eelista jalgsi liikumist ja märgistatud radu. Avasta loodust ilma selle elanikke häirimata ja arvesta, et Naissaar ei ole linnakeskkond.
Hoia loodust Ära jäta maha prügi – võta see võimalusel mandrile kaasa. Ära korja taimi ega häiri loomi. Telkimine ja lõkke tegemine on lubatud ainult selleks ettenähtud kohtades.
Austa kogukonda Naissaar on kodu väikesele kogukonnale. Palume arvestada kohalike elanike privaatsuse ja igapäevaeluga ning olla viisakas ja lugupidav külaline.
Ole teadlik külastaja Järgi giidide ja korraldajate juhiseid. Kui midagi jääb arusaamatuks, küsi julgelt – avatud suhtlus aitab hoida saart kõigile meeldivana.
Naissaar ei ole lihtsalt sihtkoht, vaid külaskäik ainulaadsesse loodusparki ja kogukonda. Aitäh, et aitad hoida Naissaart sellisena, nagu ta on.